Mis on hing? Hing ei ole inimolevuse eraldi osa, vaid see on üks viis öelda „elav inimene“. Inimene sai elavaks hingeks siis, kui Jumal andis füüsilisele kehale oma eluhinguse. Sul ei ole hinge. Sa ise oledki hing. Piibel kirjeldab inimese loomist nii: „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“ (1. Moosese raamat 2:7)
Mis juhtub siis, kui me sureme? Kuhu hing läheb? Surm on nagu elektripirni välja võtmine vooluallikast. Kui me sureme, siis hinge ei ole enam. Piiblis sedastatakse: „Sest põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.“ (Koguja 12:7)
Mis on see vaim, mis läheb tagasi Jumala juurde? See on eluhingus. Piiblis on kirjas: „Nii kaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu...“ (Iiobi 27:3)
Kas hing saab surra? Jah, sest hing tähendab lihtsalt elavat inimest. Loeme Piiblist: „Vaata, kõik hinged on minu päralt: nagu isa hing, nõnda poja hing – need on minu. Hing, kes teeb pattu, peab surema!“ (Hesekieli 18:4)
Hing ei saa pärast surma edasi elada. Jumal üksi on surematu. Piiblis on kirjas: „...mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.“ (Pauluse 1. kiri Timoteosele 6:15–16)
Kas head inimesed lähevad kohe pärast surma taevasse? Ei. „Mehed-vennad! Tohib ju avalikult teile öelda peavanem Taavetist, et ka tema on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänini. /…/ Taavet ei ole ju läinud taevasse, aga ta ütleb: „Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele.““ (Apostlite teod 2:29,34)
Surnud ei kiida Jumalat. Psalmi autor kirjutab: „Ei surnud kiida Issandat ega need, kes lähevad alla vaikusesse.“ (Psalm 115:17)
Õelate hinged ei ela edasi igavesti põlevas põrgus, nad hävivad põrgus. Loeme jällegi Piiblist: „Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!“ (Matteuse evangeelium 10:28)
Kui me sureme, siis ei jää alles teadvusel olevat ja mõtlevat hinge või vaimu, mis edasi elab. Piiblis on kirjas: „Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb. Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib.“ (Koguja 9:6–10)