Rikas mees ja vaene Laatsarus: kas lugu reaalsest elust või mõistujutt?

Tähendamissõna rikkast mehest ja Laatsarusest Luuka evangeeliumi 16:19–31 on tekitanud palju küsimusi. Kas seda juttu peaks võtma sõna-sõnalt? On see mõistujutt? Kuidas sobitub see üldisesse Piibli õpetuste konteksti? Järgnevates lõikudes vaatame rikka mehe ja vaese Laatsaruse lugu lähemalt.

Enne kui vaatame loo tähendust ja selle peenemaid nüansse, on mõttekas lugu tervenisti läbi lugeda, nagu see Piiblis on.

„Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid, ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles.

Ja ta hüüdis: „Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!” Aga Aabraham ütles: „Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu. Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.”

Aga tema ütles: „Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta, sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!” Kuid Aabraham ütles: „Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!” Ent tema ütles: „Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!” Aabraham aga ütles talle: „Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!”” (Luuka evangeelium 16:19–31)

Loo üksikasjad

Vaatame nüüd loo üksikasju ja peamist õppetundi, mida Jeesus püüdis selle looga anda. Jeesuse kuulajaskonna hulgas olid sellised inimesed: tölnerid ja patused (Luuka evangeelium 15:1), Tema jüngrid (Luuka evangeelium 16:1), variserid (Luuka evangeelium 15:2), teised inimesed rahvahulgas.

Jeesus adresseerib valeõpetust

Tundub, et Jeesus adresseeris selle tähendamissõnaga ennekõike varisere (Luuka evangeelium 16:14). Nii mõnedki juudid olid üle võtnud paganliku kreeka uskumuse selle kohta, et surma järel läheb hing puhastustulle. Jeesus võttis selle väärõpetuse ja kasutas seda kui näitlikku õppematerjali, rääkides loo rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest.

Jeesus juhtis selle looga tähelepanu ka ühele teisele tolleaegsele valeõpetusele, nimelt ideele, et kui inimene on rikas, tähendab see automaatselt, et tema peal on Jumala eriline õnnistus (Markuse evangeelium 10:17–26), ja kui keegi on vaene, on ta Jumalast neetud. Jeesus võtab selle õpetuse ja pöörab pea peale. Jeesus õpetab hoopis, et meie igavene saatus sõltub sellest, kas oleme Kristuse vastu võtnud ning kas oleme meile elus antud võimalusi ja maiseid vahendeid hästi kasutanud, sest pärast surma ei ole kellelgi enam teist võimalust.

Sõnasõnaline või kujundlik?

Jutustus rikkast mehest ja Laatsarusest on asetatud konteksti, kus leiame teisigi mõistujutte. Luuka evangeeliumi 15. ja 16. peatükist leiame lood kadunud lambast, kadunud mündist ja kadunud pojast, ebaausast sulasest ja lõpuks rikkast mehest ning Laatsarusest.

Me ei eelda, et kõik detailid nendes lugudes oleksid reaalsed. Me ei pea keskenduma lamba või rahatüki või ära eksinud noormehe detailidele, et lugu õigesti mõista. Selle asemel peaksime õppima vaimulikke õppetunde, mida Jeesus püüdis nende lugudega edasi anda.

Siin on välja toodud kuus põhjust, miks peaksime sedagi tähendamissõna võtma mõistujutuna.

1. Kui kerjus Laatsarus sureb, viib ingel ta Aabrahami sülle. Ma saame aru, et tegemist on metafoorilise pildiga, sest otseses mõttes ei mahuks sinna sülle keegi. See ei ole koht, kuhu kõigi aegade surnud võiksid minna. Ja kui selle loo tähendus oleks sõnasõnaline, siis kuhu läks Aabraham, kui ta ise suri? Omaenda sülle?
2. Rikas mees maeti hauda (22. salm). Keegi ei usu, et surnud inimese füüsiline ihu võiks olla ühel ajal nii hauas kui ka põrgutules. Paljud hauad on pärast inimese matust üles kaevatud ja kehad on kas endiselt hauas või on nad aja jooksul ära lagunenud. Surnute ihu ei saa reaalselt põrgus põleda.
3. Rikas mees sai Aabrahamiga otse suhelda, niisiis kirjeldab lugu põrgut ja taevast, mis on üksteisele nii lähedal, et inimesed saavad omavahel rääkida (23. salm). Kujutle, et oled taevas ja kuuled samal ajal põrgus põlejate hädakisa. Taevas ei oleks eriti meeldiv paik, kui sa kuuleksid hukatusse läinute – võib-olla omaenda pereliikmete – kaeblemist.
4. Rikas mees palub 24. salmis Aabrahamilt: „Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!” Kui see stseen oleks sõna-sõnalt võetav, siis auraks see palutud veetilk ära enne, kui rikka meheni jõuaks, niisiis ei oleks mingit mõtet seda paluda.
5. Pealegi, kui see jutt on sõnasõnaline, kas siis kehatutel hingedel on füüsilised ihud? Kas neil on päris sõrmed ja päris keel? Kas üks hing saaks üldse näpuotsaga vett ühest kohast teise viia? Kui me mõtleme neile küsimustele, saab selgeks, et tegemist on allegoorilise jutustusega.
6. Ja viimaks peaksime keskenduma tähendamissõna peamisele mõttele, mitte tegema selle loo detailidest teoloogilist õpetust. Sama mõte saab selgeks ka tähendamissõnast, mille leiame vahetult enne rikka mehe ja Laatsaruse lugu. Luuka 16:1–10 on jutustus kavalast ja ebaausast sulasest ning selles loos ei kutsu Jeesus kuulajaid üles olema selle riukaliku mehe moodi, vaid kasutama oma rahalisi vahendeid Jumala ja teiste inimeste heaks.

Kui lugu rikkast mehest ja Laatsarusest oleks sõna-sõnalt võetav jutt, siis tekitaks see terve rea probleeme. Taevas ei oleks eriti tore paik, sest sinna kostuks põrgupiinades vaevalevate inimeste hüüded. Ja kui lai peaks olema Aabrahami süli?

Mis siis on loo peamine mõte?

Esimene põhimõte, mida Jeesus selles loos toonitab, on jääv vahe nende kahe mehe vahel. Ehk teisisõnu, kui keegi sureb, ei saa ta enam oma saatust muuta (26. salm). Iga inimese valikud ja iseloom on surmas lõplikud, enam ei ole teist võimalust.

Teiseks rõhutab Jeesus usu vajalikkust, mis põhineb Pühakirjal ja mitte imetegudel. Rikka mehe vendadel olid „Mooses ja prohvetid“ ja kui nad ei vaevunud uskuma Pühakirja seadust ja prohveteid, ei oleks nad uskunud ka siis, kui üks neist prohvetitest oleks surnuist üles ärganud.

Ja viimaks kõige olulisem, Jeesus nahutas juute, keda sümboliseeris see rikas mees. Nad olid Jumala erilise hoole all ja tänu Jumala õnnistustele ka rikkad. Juudi rahvas pidi oma reaalseid ja vaimulikke rikkusi jagama teiste rahvastega, keda sümboliseeris vaene Laatsarus.

• Juudid kuhjasid endale rikkust ja õnnistust, nagu tegi see rikas mees. Jeesus palub selles loos juute, et nad muudaksid oma suhtumist ja abistaksid neid, kellel on neist vähem.
• On väga huvitav, et vaid paar nädalat hiljem äratas Jeesus tõepoolest surnuist Laatsaruse-nimelise mehe (Johannese evangeelium 11). Jeesus saatis variseridele selle kaudu ühe „Mooses ja prohvetid“ imeteo. Ometi jäid juudi juhid kangekaelseks ega uskunud Temasse (Johannese evangeelium 12:10,11).

Kokkuvõte

Meil on lihtne juudi usujuhtidele ülevalt alla vaadata, sest nad ei mõistnud selle tähendamissõna tähendust. Meil on kerge imestada, miks nad ometi ei aidanud neid, kes olid nendest kehvemas olukorras, ega jaganud ümbritsevate rahvastega Jumala õnnistusi.

Kuid peatu hetkeks ning vaata enda elu. Millised on sinu prioriteedid? Milliseid Jumala õnnistusi hoiad sina endale? Millist sõnumit „Mooseselt ja prohvetitelt“ ei taha sina kuulda võtta? Milliseid märke ei taha sa tähele panna?

Kui sa mõtled sellele tähendamissõnale, ehk võiksid lugeda Jesaja raamatu 58. peatükki. Selles peatükis kutsub Jumal oma rahvast üles abistama õnnetuid – neid, kes on näljas, alasti, koduta ja muul viisil hädas. Sellele järgneb tõotus: „Ja Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge põuasel maal; ta teeb tugevaks su luud-liikmed ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi ei valmista iial pettumust.“ (Jesaja 58:11) Milline imeline mõte!