Home / Küsimused Piibli kohta / Kristlus / Kuidas saada kristlaseks?

Kuidas saada kristlaseks?

Selleks, et saada päästetud ning jõuda Jumala riiki, peame vastu võtma Jumala pääsetee.

Kristlaseks saamise sammud

Pidagem meeles, et kogu abi, mida saame ja mida vajame, tuleb ülalt, mitte sellest maailmast. Pääste on alati Jumalast. Niisiis, kas sooviksid kristlaseks saada? Kas tahaksid olla kristlane, kuid ei tea, kust otsast alustada?

Tee Kristuse juurde on selge ja lihtsalt mõistetav, nii et pöördugem nüüd Jumala „teejuhi“ ehk Piibli poole. Mida peaks inimene esimese asjana tegema, et tulla Jumala juurde? Vastuse leiame Uuest Testamendist: „Ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Kiri heebrealastele 11:6)

Usk

Me peame uskuma, et Jumal on olemas ja et ta tasub neile, kes teda otsivad. See ongi esimene samm. Kuid sa võid vastata: „Mul ei ole usku. Kust ma võtan usu Jumalasse?“ Sellele küsimusele on vastanud apostel Paulus: „Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.“ (Pauluse kiri roomlastele 10:17) Niisiis sünnitavad Jumala sõnad, mille me leiame Piiblist, usu, kui Piiblit loeme ja õpime. Nii et esimeses järjekorras saa sõbraks Piibliga.

Meeleparandus

Nüüd jõuame teise sammu juurde, mis aitab meie elul muutuda. Loeme sellest Pauluse kirjast roomlastele 2:4: „Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“

Niisiis on teiseks sammuks meeleparandus ehk patukahetsus. Esiteks usu Jumalasse, teiseks kahetse oma pattu. Kuid sa võid küsida: „Kas võib kindel olla, et Jumal andestab mulle?“ Jah, võib, sest sellele küsimusele vastab Johannes: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (Johannese 1. kiri 1:9) Sarnase mõtte leiame 2. Moosese raamatu 34:6,7: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu.“

Nagu näed, kohtleb Taevane Isa meid palju paremini, kui oleme ära teeninud. Ta lausa ootab, et saaks meile andeks anda. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Johannese evangeelium 3:16)

See on see, mida Jumala armastus meie vastu pani teda tegema. Nii et esiteks tuleb meil Jumalasse uskuda. Seejärel peame mõistma, et oleme patused, ning paluma andestust. „Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks.“ (Apostlite teod 3:19)

Mitte keegi ei parandaks meelt, kui ta ei oleks oma pattude pärast mures. Apostel Paulus kirjutab: „Nüüd ma rõõmustan. Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks.“ (Pauluse 2. kiri korintlastele 7:9) Meeleparandus tähendab lihtsalt seda, et sul on oma pattude pärast kurb meel ning et sa jätad need patud kõrvale. See ei ole kurbus, mis sünniks hirmust karistuse ees, vaid kurbus patu enda pärast, sest me teame, et meie patud teevad Jumalale haiget, ükskõik kas me nende tagajärgede käes kannatame või mitte. Kas meeleparandus on meie jaoks miski, mis tuleb loomulikult? Ei. „Jumal on just tema [Jeesuse] oma parma käega ülendanud Juhiks ja Päästjaks, andma Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist.“ (Apostlite teod 5:31)

Kurbus patu pärast ja meeleparandus ei ole üks ja seesama. On üks asi hommikul kell viis ärgata, kuid teine asi on hommikul kell viis üles tõusta. Keegi on tabavalt öelnud, et meeleparandus tähendab nii suurt kurbust oma patu pärast, et sa lõpetad patustamise.

Üle võimsa Zambezi jõe Victoria joa alamjooksul Aafrikas on suur sild, mis viib üle kõige mäslevama jõevee, mis maailmas olemas on. Selle silla ehitasid insenerid, kes töötasid samaaegselt jõe mõlemal kaldal. Mõlemalt poolt ehitati pool silda, kuni see sai jõe keskel kokku.

Meeleparandus ja usk ongi need kaks silla poolt, mis aitavad meil jõuda maa pealt taeva „kaldale“. Need kaks muudavad meie pääste võimalikuks. Kumbki neist ei ole üksinda piisav. Me peame suutma mõlemat – uskuma Jumalasse ning parandama meelt. Püüdlus olla kristlane ilma pattudest lahti ütlemiseta kukub alati läbi. Ei ole olemas ühtegi teist viisi, kuidas saaksime patustest usklikeks. Loeme Jeremija 13:23: „Kas etiooplane saab muuta oma nahka või panter oma täppe? Sel juhul saaksite head teha ka teie, kes olete harjunud kurja tegema.“ Pattudest lahti ütlemine on ülioluline. Üks põhjus, miks paljud elavad nii õnnetut elu, peitubki selles, et nad ei soovi oma pattudest lahti öelda. Paljud, kes võtavad ülle kristlase rüü, ei ole tegelikult tõeliselt meelt parandanud ja seetõttu ei ole nad olnud oma kristlikul teel õnnelikud. Üks põhjus, miks koguduse töötegijad ei koge äratusliikumist, seisneb samuti selles, et nad ei ole oma patte üles tunnistanud – nad ei ole tõeliselt pöördunud. Kas sina oled meelt parandanud? Kas sa parandad meelt?

Äratus

Dr F. B. Meyer on rääkinud loo äratuskoosolekust, mis tundus kestvat igavesti, ent mis ei viinud mingi tulemuseni. Lõpuks tõusis üks kogudusevanem püsti ja ütles: „Pastor, ma arvan, et mingit äratust ei toimu nii kaua, kui vend Jones ja mina ei hakka üksteisega jälle rääkima.“ Seejärel läks ta Jonesi juurde ning sõnas: „Vend Jones, me ei ole viis aastat sõnakestki vahetanud. On aeg sõjakirves maha matta. Surume kätt.“ Samal hetkel hakkas keegi nuuksuma. Üks teine koguduse juhtiv liige tõusis püsti ja ütles: „Pastor, siin ei saa olla mingit äratust, enne kui ma meelt ei paranda. Äratust ei toimu, kuni ma ütlen sulle silma ees häid sõnu, aga su selja taga räägin sinust halvasti. Palun anna mulle andeks.“ Peagi tõusid ka teised, et oma patte tunnistada ja need heastada. Seejärel ei läinud kaua, enne kui tõeline äratusliikumine alguse sai. Jumala Vaim sai võimsalt tegutseda ja äratus kestis selles kogukonnas tervelt kolm aastat.

Pattude tunnistamine

Järgmine samm kristlaseks saamise teel on pattude ülestunnistamine. „Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks!“ (Jaakobuse kiri 5:16) „Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu.“ (Õpetussõnad 28:13) Patutunnistus, mis viib patu hülgamiseni, on tõeline patutunnistus. Kuid mida peaks pattu tunnistav patune veel tegema? „Kui õel annab tagasi pandi, asendab röövitu ja käib elu seaduste järgi ilma ülekohut tegemata – siis ta jääb tõesti elama, ta ei sure.“ (Hesekieli 33:15)

Tõeline meeleparandus ja pattude ülestunnistamine ei tähenda vaid patust loobumist, vaid ka püüdu heastada patt kõigil võimalikel viisidel. Keegi ei saa varastada kümme eurot ja oodata, et Jumal talle andestaks, kui ta ei püüa tagastada seda, mille ta ebaausalt võttis. Ilma selleta ei oleks tegu tõelise meeleparanduse ja kahetsusega.

Aga kui inimene tõepoolest parandab meelt ja tunnistab oma patte, andestab Jumal talle, nagu me juba Johannese 1. kirja 1:9 põhjal nägime: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ Andestamine on Jumala töö, mitte meie oma. Kui me tunnistame, siis peame uskuma, et Jumal andestab, ja ta teebki seda. Nii lihtsalt see käibki. Me võime vahel tunda, et oleme andeks saanud, aga alati ei pruugi meie tunded seda kinnitada; sellele vaatamata on meile siiski andestatud. Me ei pea selles osas oma tunnetele toetuma, meie ülesanne on uskuda.

Kord eksis üks pastori poeg healt rajalt kõrvale ning elas kõlvatut patuelu. Temast sai suur ja kuulus nimi, kuid samal ajal elas ta väga halba elu. Ta kirjeldab, et oli sinasõber nii alkoholi kui ka narkootikumidega. Kuid pärast viitteist aastat andis ta Jumalale võimaluse end päästa ja keeras elus uue lehekülje. Ta läks pärast pikki aastaid esimest korda koju ning avastas seal, et tema isa oli surnud murtud südamega ja et tema ema oli kogu selle aja hoidnud öösiti tema aknal lampi põlemas.

Jumalal on ka „akna“ peal lamp kõigi oma eksinud laste jaoks; nii kaua kuni lamp heidab valgust, on kadunud laps koju oodatud. Kas sa ei tahaks tagasi pöörduda, et Jumal saaks sulle andestada?

Ristimine

Järgmine samm on ristimine; selle kohta leiame kinnituse Apostlite tegude 2:38,39: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.“

Elu muutust, mille toovad esile usk, meeleparandus, pattude tunnistamine ja Jumala Sõna järgi elamine, nimetatakse uuestisünniks. Jeesus ütles: „Te peate sündima ülalt!“ (Johannese evangeelium 3:7) See on uus elu, uueks loomine, mille kutsub esile südames elav Püha Vaim. See ei ole midagi, mida suudaksime ise saavutada, või mingi psühholoogiline seisund. Samuti ei ole see hariduse või kultuuri kaasprodukt, see on Jumala ime, mille ta Püha Vaimu kaudu korda saadab. Siis saab Kristus meie sees elada oma head elu.

Kas suudame Jumalale oma jõust kuuletuda? Ei. Loeme Johannese evangeeliumi 15:5: „Minust lahus ei suuda te midagi teha.“ Kuid kui palju suudame siis Kristuse abiga? Vastuse sellele küsimusele leiame Pauluse sõnadest: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.“ (Pauluse kiri filiplastele 4:13) Kuid kui peaksime siiski patustama pärast seda, kui oleme koos Kristusega uue alguse teinud, kas peaksime muutuma julgusetuks ja alla andma? Loomulikult mitte! „Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.“ (Johannese 1. kiri 2:1)

Mis juhtub, kui ma kristlasena komistan

Jeesus järelkäija ei ole mitte niivõrd inimene, kes kunagi midagi valesti ei tee, vaid pigem inimene, kes palub alati andestust, usub andekssaamist ja kasvab jätkuvalt rõõmus, armus ja Issanda tundmises. Ta võib komistada ja kukkuda, kuid ta tõuseb jälle püsti ning läheb edasi. Selliste kukkumiste üle ei peeta tema süüdistamiseks arvet, kui ta kahetseb, palub andeks ning palub jumalikku abi õige elu elamiseks. Kuid kristlane peaks siiski pideavalt tugevamaks kasvama. Kas on võimalik, et inimene ei kukugi? Sellele küsimusele leiame vastuse Juuda kirja 24. salmist: „Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama…“

Kokkuvõtteks

Oleme selgelt esile toonud sammud, mille kaudu on võimalik saada kristlaseks: 1) usk Jumalasse, 2) meeleparandus, 3) pattude tunnistame, 4) ristimine ja Issanda tahtes elamine.

*Selle artikli aluseks on H. M. S. Richardsi raadiosaade

Esita küsimus Piibli kohta
Kas Sul on küsimus Piibli kohta? Meie meeskond püüab hea meelega anda Sinu küsimustele Piiblil põhinevaid vastuseid.