Surm

Piiblitekste surma kohta

Ma kardan surma. Mida ma peaksin tegema?

Me ei pea surmahirmus elama, kui Jumal on meiega. Loeme Piiblist Psalmide raamatust: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su kepp ja su sau, need trööstivad mind!“ (Psalm 23:4, 1968. a piiblitõlge)

Jeesus suri selleks, et vabastada meid surmast ja kurjusest. Heebrea kirjas kirjutatakse nii: „Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis on ka Jeesus ise otse samal viisil liha ja vere omaks võtnud, et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle – see tähendab kuradi –, ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves.“ (Kiri heebrealastele 2:14–15)

Mis sinuga juhtub, kui sa sured? Ihu muutub aegamisi taas põrmuks ja eluhingus läheb tagasi Jumala juurde. Piiblis kirjutatakse nii: „Sest põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.“ (Koguja 12:7)

Kuhu sa surmahetkel lähed? Kas head inimesed lähevad kohe taevasse? Mitte kohe, sest Piiblis on kirjas, et surnud magavad maapõues. Loeme Apostlite tegude raamatust: „Tohib ju avalikult teile öelda peavanem Taavetist, et ka tema on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänini. /…/ Taavet ei ole ju läinud taevasse.“ (Apostlite teod 2:29,34)

Mis tunne on surra? Jeesus rääkis sellest, et suremine on nagu magamajäämine. Johannese 11:11–14 on kirjas: „Nii ta rääkis ja jätkas siis: „Meie sõber Laatsarus magab, kuid ma lähen teda unest äratama.” Siis ütlesid jüngrid talle: „Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks.” Ent Jeesus oli kõnelnud ta surmast, nemad aga arvasid, et ta kõneleb unne suikumisest. Nüüd siis ütles Jeesus neile täie selgusega: „Laatsarus on surnud.““

Kas surnud saavad meid jälgida? Ei, surnutel ei ole teadvust ega mingit teadmist sellest, mis maa peal toimub. Koguja raamatus on kirjas: „Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb. Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib.“ (Koguja 9:5–6)

Kas hing on olemas? Jah, on, hinge moodustab inimese ihu koos Jumala poolt antud eluhingusega. Meil ei ole hinge, me ise oleme hing. „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“ (1. Moosese raamat 2:7)
Hing ei ole surematu – see ei eksisteerinud kusagil enne meie sündimist ning see ei jää kestma ka pärast meie surma. Hesekieli 18:20 loeme: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!“

Milline oli saatana esimene vale? See on kirjas 1. Moosese 3:4: „Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte.““

Vaid Jumal on surematu. Võime selle kohta lugeda ühest Pauluse kirjast: „… mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.“ (Pauluse 1. kiri Timoteose 6:15–16)

Kuid surm ei pea olema kõige lõpp! Johannese 11:25 loeme: „Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.““

Jumal on tõotanud päästa meid surma võimu alt. Hoosea 13:14 on kirjas: „Kas peaksin nad vabastama põrgu käest? Kas peaksin nad lunastama surmast?“ [inglisekeelses KJV tõlkes: „Ma vabastan nad haua käest; ma lunastan nad surmast.“]

Kas ma näen kunagi oma kalleid jälle? Need, kes on surnud, tundes Kristust, ärkavad oma haudadest Jeesuse teisel tulekul. Piiblis kirjeldatakse seda nii: „Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me üle jääme elama Issanda tulekuni, ei jõua ette magamaläinutest, sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!“ (Pauluse 1. kiri tessalooniklastele 4:13–18)

Miski ei suuda meid eraldada Jumala armastusest, ka surm mitte. Paulus kirjutab roomlaste kirja 8:38–39 nii: „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“

Uuel maal ei olegi enam surma. Ilmutusraamatus kirjeldatakse seda nii: „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.“ (Johannese ilmutus 21:4)

Kristuses võib meil olla võit surma üle! „Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud:

„Surm on neelatud võidusse!

Surm, kus on sinu võit?

Surm, kus on sinu astel?”

Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 15:51–57)